# Hunt kuuvalgel

> Õrn ümberjutustus Punamütsikesest: kuuvalgel männimetsas kohtab Sam haavatud hunti, kes tahab ainult koju oma kutsikate juurde.

Canonical: https://www.bedtime-stories.fun/et/showcase/hunt-kuuvalgel
Last updated: 2026-03-02

- Vanus 5–6
- 5 min
- Maagiline
- Full Cast

## Characters

- Sam (Daughter)
- Hunt (Wolf)

## Story

Männid seisid kuuvalguses kõrged ja hõbedased. Nende okkad sosistasid tuules vaikselt, nagu räägiksid nad üksteisele saladusi. Juurte vahel helendasid seened, hõbevalged ja õrnad nagu väikesed laternad, mille keegi oli raja äärde üles seadnud.

Sam kõndis aeglaselt nende vahelt läbi. Roheline kapuuts oli tal tihedalt üle pea tõmmatud ja käe otsas kandis ta korvi sooja leivaga vanaema majakese jaoks. Värske leiva lõhn segunes männivaigu ja niiske sambla lõhnaga.

Äkki kostis kiunumine. Vaikne, peaaegu kuuldamatu. See tuli laia vana männi tagant. Sam jäi seisma. Ta kallutas pea viltu ja kuulatas.

Puu taga lebas hunt, kerra tõmbunud nagu suur hall lõngakera. Ta värises. Ta polnud sugugi hirmus. Pigem tundus ta kuidagi väike, tohutute merevaigukarva silmadega ja käpaga, mida ta ettevaatlikult õhus hoidis.

Hunt: Ma astusin okka otsa. Ja nüüd... nüüd ei leia ma enam oma urgu. Kuuvalguses näevad kõik puud ühesugused välja. Mu kutsikad ootavad mind kindlasti juba.

Sam pani korvi samblale. Ta laskus väga aeglaselt põlvili, et hunti mitte ehmatada. Rahulike sõrmedega võttis ta hundi käpa ja tõmbas okka ettevaatlikult välja. Hunt püsis selle ajal täiesti liikumatult.

Hunt: Oh. Nüüd on ju... palju parem. Aitäh.

Sam pistis käe korvi ja murdis soojast leivast tüki. Ta ulatas selle hundile. Hunt nuusutas korraks ja võttis leiva väga ettevaatlikult tema käest.

Hunt: See on soe. Nämm. Nii head asja pole ma veel kunagi söönud.

Sam vaatas teda küsivalt. Hunt sai aru ja noogutas aeglaselt.

Hunt: Minu urg on leinapaju juures, mis kummardub üle oja. Seal, kus kuu maalib vee peale hõbedase raja. Kui hästi kuulata, võib kuulda, kuidas vesi vuliseb.

Ja nii nad läksidki teele: tüdruk rohelises kapuutsis ja suur hall hunt, kõrvuti, aeglaselt ja vaikselt. Hõbedased seened valgustasid neile teed ja kuu paistis läbi männiokaste nagu läbi valgussõela.

Hunt: Vaata, langev täht! Mu kutsikad oleksid tahtnud seda näha. Nad armastavad langevaid tähti.

Sam vaatas üles. Taevas oli tähti täis ja tõepoolest, hele triip libises üle pimeduse, lühike ja imeilus. Ta naeratas vaikselt.

Siis nad kuulsid seda: oja vaikset solinat. Ja seal ta oligi, leinapaju, mille pikad oksad puudutasid vett. Kuu maalis tõesti veepinnale hõbedase raja, täpselt nii, nagu hunt oli kirjeldanud.

Ja äkki, vuhh, tormasid pajuokste alt välja kolm väikest karvapalli. Kolm pisikest hundikutsikat, kes hüppasid oma isale kaela, sikutasid tema kõrvu ja liputasid hoogsalt oma sabakesi.

Hunt: Noh, teie kolm. Ma olen ju tagasi. Ma olen ju siin. Ja vaadake, ma tulin koju hoopis sõbraga, mitte õhtusöögiga.

Sam istus pehmele murule ja jagas ülejäänud leiba kutsikatega. Väikesed hundid matsutasid ja nügisid niiskete ninadega tema käsi. Üks tõmbus tema sülle kerra ja haigutas.

Hunt: Aitäh, pisike. Sa ei kartnud mind. Seda ma ei unusta.

Sam silitas kutsikat veel korra pealaest, tõusis vaikselt ja läks edasi mööda hõbedast rada, vanaema majakese poole.

Tema selja taga, leinapaju all, tõstis hunt pea kuu poole ja laulis. See polnud ulgumine. See oli laul, vaikne ja soe, üks tänusõna, mis hõljus läbi mändide ja saatis Sami kogu tee. Ja kui ta vanaema uksele koputas, ümises ta seda ikka veel vaikselt endamisi.

Head ööd, väike Sam. Head ööd, suur Hunt. Ja head ööd, teie kolm väikest kutsikat leinapaju all oja ääres.

## Seotud

- [Kuulake, kuidas see kõlab](https://www.bedtime-stories.fun/et/showcase)
- [Hääled](https://www.bedtime-stories.fun/et/voices)
- [Hinnad](https://www.bedtime-stories.fun/et/pricing)